Can Tho II

Järgmine hommik Can Thos sõime kõhud täis ja hakkasime ise otsima paati, mis meile väikse tuuri teeks jõe peal ja seda soodsalt. Pakkumisi saime 15$ alates, otsustasime, et üle 7$ per nägu ei maksa. Lõpuks saime diili tehtud ja minek. Väga mõnus oli kulgeda vaikselt podiseva paadimootori saatel mööda jõge. Jõudsime ujuva turuni ka aga seal oli vaikus ehk siis päev oli oma kõige kuumemas punktis temperatuurilt. Seal müüdi kõiksugu erinevat söögikraami ja isegi väike baaripaat ujus meie juurde kust osad ostsid meist kohvi ja teised õlut juurde. Isegi ühel paadil saime tualetti kasutada. Luks värk, mis muud. Kohtasime väikest kohalikku poissi nimega Mouse kes väitis, et on 13000 aastane. Otsustasime, et usume.

Hakkasime tagasi liikuma. Rain võttis oma paadil ohjad üle, ja Jaan otsustas kah proovida, kuidas sellega on väristada mööda Mekongi deltat. Noh, Delta mopeed on oma nime väärt, see ka ju paras sääreväristaja. Kõhud hakkasid vaikselt tühjaks minema. Palusime oma paadikunnidel, et nad meid sööma viiksid, läksime siis päris kohalikku kohta, kus hakati meile alles suppi valmistama. Kanasupp, tehti meile valmis suures kuumas pajas ja siis saime sealt igaüks oma jao. Kuna meil oli paaditripp 4ks tunniks, siis aeg hakkas peale pressima ja sõitsime koju ära.

Hotelli jõudes panime järgmiseks päevaks Saigoni minekuks bussipiletid kinni ja läksime linna peale tsillima. Tegime õhtusöögi, proovisime madu, aga ei saanud aru, milline osa peaks nüüd maoliha olema. Igal juhul oli hea. Paar odavat rummi ka lisaks ja hotelli rõdule elu nautima. Hiljem otsisime kohaliku ööklubi üles, aga see oli nii veider kogemus ja lisaks ostsime sealt millegipärast ka siiani kõige kallima õlle 70000 dongi ehk siis 3,5$ õlu. Veider oli kogu asi mitmel põhjusel. Esiteks meeletult suur, hästi riietatud delegatsioon, mis meid vastu võttis; suur külmkapiks timmitud tantsusaal täis kohalikke tydrukuid, kes ilmselt olid kohustatud tulema juttu tegema kui me oleks tellinud paari miljoni väärtuses importviina pudeleid - kokteile nad ei paku. Võtsime rollud ja otsisime teise klubi, sisuliselt samasugune, läksime koju ära ja tuttu ära.

Järgmisel hommikul pakkisime asjad, transfeer bussijaama ja Saigoni sõit võis alata. Igal juhul oli see sõit harjumatult luksuslik. Konditsioneer töötas, lisaks ei olnud buss silmini inimesi täis tuubitud. Pakuti vett ja salvrätikut. Ja mis kõige uskumatum, bussis oli mega suur LCD telekas. Vahepeal tegime ühe jalasirutuspeatuse ka. Seal oli parkla sisuliselt kaetud kuivava chilliga, vaadake pilte. Sõit Saigoni poole jätkus ja bussis pandi ulmeliselt "hea" kohalik löömafilm peale. Väga võikad kaadrid võimatutest tapmistest ja muidu peksmisest. Rusikaga löödi inimesi pooleks ja nii - lapsed bussis vaatasid ja nautisid. Kui leiame siit kuskilt müügil siin, siis toome selle elamuse koju kaasa :)

Ja peale 3,5h sõitu olimegi Sai Gonis. Seiklus jätkub...