Tagasi koju

Nii, meie reis on jõudnud sellesse staadiumisse, kus peame järjekordselt kohvrid pakkima, aga seekord mitte selleks, et liikuda järgmisse huvitavasse vietnami külakesse, vaid KODU poole.

Tänasel päeval läheb lahku ka meie suurepärane reisiseltskond. Rain ja Erik, suurepärased reisikaaslased, kellest osa seltskond polnud varem kuulnudki. Nad jäävad veel paariks päevaks Saigoni, et LÕPUKS ometi ka puhata ja teine osa Jaak, Jaan ja Silver liiguvad Kuala Lumpuri. Sealt edasi Londoni ja siis kes Amsterdami kes Tallinna.

Reis Malaisiasse möödus viperdusteta. Kohale jõudsime kella 11 ajal õhtul. Võtsime bussi transfeeri rongijaama, et rongiga minna Kuala Lumpuri kesklinna. Kohale jõudes oli vaatepilt hoopis erinev võrreldes Vietnamiga. Täis modernseid hooneid ja pilvelõhkujaid, kõrgtehnoloogilised lahendused raudteejamas jne.. Raudteejaamast võtsime endale takso, mille juht abivalmilt juhatas meid hostelide piirkonda kesklinnas. Taksojuht teadis soovitada meile head hotelli kus on palju eurooplasi.

Chinatowni kohale jõudes juhatas, hindust taksojuht meid sinna `lahedasse` hosteli sisse ära kohe. Vaatepilt mis meid ootas polnud just eriti kiita. Vastuvõtus istus mees, kes oli mingi narkootilise aine mõju all laual vedeles üks ahvipärdik. Siiski pidades natuke nõu et antud olukorras (kell 23.30) valikut meil eriti pole otsustasime toa selles hotellis võtta. Saime võtmed kätte, läksime välja, et teha väike söök ja õlu. Selle tegime kohalikus tänava karaookebaaris.

Tagasi hotelli jõudes ootas meid väike üllatus. Olime oma hotellituppa naabrid saanud. Nimelt lippasid meie toa lagedel ja põrandatel ringi prussakad. LAHE. Silver krimpsutas nats kulmu selle peale aga pole hullu, tegime paar õlut ja mõne ringi kaarte ja proovisime varakult põhku pugeda oma naabritega, et järgmine päev vara ärgata. Oli plaan külastada Petronase kaksiktorne. Ja kella 14 uuesti lennujaamas olema. See tähendas kella 6st äratust.

Hommikul jõudsime kella 7 ajal väikese söögi teha ärkavas chinatownis ja siis põrutsaime Petronase tornide poole. Jõudsiem õigel ajal ka sinna, et oma tiir üleval ära teha, kuna sinna müüdi piiratud arv pileteid. Tornis käidud kimasime tagasi lennujaama, et suunduda lennule KL - London.

Rongis teel lennujaama poole tuli Jaanile sõnum, et ärge kiirustage lennujaama poole kuna lennu algus lükkub edasi. Jõudes kohale ootas meid SUUREPÄRANE üllatus. Meie lend oli ära jäetud, õigemini siis lend lükati järgmisele päevale. See tähendas ka seda, et pidime edasi lennupiletid uued soetama. DEEM.

Ok. Niipalju suutis ikka Air Asia korraldada et ööbima viidi meid lähedalolevasse hotelli ja seda terve lennukitäis vihaseid turiste, enamus britid. Hotelli juures saime ka kasutada arvutit, kust leidsime uued lennupiletid endale, Londonist koju.

Järgmisel hommikul läks siis terve lennukitäis rahvast (8 bussi) lennujaama kella 8ks. Seal selgus et meie lend ei lähe mitte otse Kuala Lumpurist Londonisse vaid teeme väikese vahepeatuse ka Dubais. Kurat see tähendas seda et lennukestvus on 16 TUNDI.

See mis edasi toimus oli PAIN. 960 min lennukis kus pole ühtegi telekat ega midagi. Proovid magada oma pingil. Selline tunne nagu oleks lasnamäel ülbitsemas käinud ja sinust oleks 20 venelast üle sõitnud.

Kohale londonisse jõudes pudenes veel reisiseltskond Jaan jäi Gatwicki lennujaama ja Jaak ja Sirlver läksid Londoni peale pidu panema. Laupäev ikkagi ju.
Tegelikult ei läinud pidu panema. vaid läbi Londoni Stanstedi lennujaama et järgmisel hommilkul juba kell 7 Tallinna liikuda. Kurat see öö polnud ka just eriti kiita. See hard bed mis oli Vietnami öörongis oli kõvasti pehmem kui londoni lennujaama kivipõrand. (Jaan) Mina magasin Gatwickis pingil, noh võrreldes põrandaga, ilmselt natuke parem, sest olen ka ise maitsnud Stanstedi põranda külalislahkust.

Järgmisel päeval lõunaks oli nii Jaan kui Jaak ja Silver oma kodulinnas. F..K see tagasilend algas 01.03.2012 ja lõppes 04.03.2012. Pehmelt öeldes lõbus.
Esmaspäeval käisime ka Rainil ja Erikul lennuki vastas kelle reis möödus ladusalt.
Võtame reisi kokku VIIE tähega (nagu on ka meie blogi NAMvietnam.blogspot.com)
S U P E R



Lõppu üks väike Vietnamikeelne anekdoot ka, mis me kiirelt ära õppisime :)

Việt Nam sẽ xuống đường và thấy Estonia, Herman Simm, Nga bán giấy tờ.
- "Này, Herman, đến nhà tôi vào lúc 9 giờ, tôi sẽ đưa bạn vào tù!"
- "Được rồi, được rồi, tôi sẽ đến."
Các quốc gia của E-xtô-ni-a sẽ xa hơn một chút và xem đó Kaimo Järvik tính bên lề đường tiền.
- "Hey Kaimo, đến với tôi 10, tôi sẽ đưa bạn vào tù!"
- "Vâng, những gì tôi đã để lại Hãy để ý chí của bạn."
Nó được đất nhiều hơn một chút để các nhà nước tiếng Estonia và cung cấp Galojanni šoppamas.
- "Này Galojann, 11 am, một đám cháy tại tôi, tôi sẽ đưa bạn vào tù!"
- "Đi bên phải psse E-xtô-ni-a quốc gia!"
- "Vâng, được rồi tôi sẽ kéo tên của bạn."

Sai Gon

Jõudsime Sai Goni. Otsisime mingi pidepunkti, kuhu takso meid viia võiks ja võtsime takso, et sõita District 1'i ehk siis põhikohta, kus elu keeb kui supikatel. Pärast paari tiiru leidsime ka sobiva hotelli endale.

Õhtul nautisime kohalikku kööki taaskord ja proovisime muuhulgas ka Vietnami pannkooki. Meile õpetati, kuidas seda süüa, kaasa anti maisilehed, salatilehti, vesi ja kaste. Kõigepealt salatilehega maisileht niiskeks, siis see läheb pehmeks. Seejärel salatit ja tükk pannkooki sisse ja rullitakse kokku. Väga hea oli.
Õhtul mõtlesime, et tuleks testida ka ööklubisid - kas on paremad kui Can Thos või ei. Marginaalselt. Kokteile sai, kuid muus osas täpselt sama mõttetud. Järeldus - ju hoitakse häid kohalikke ööklubisi meie eest peidus.

Järgmisel päeval jalutasime linna peal. Käisime turul ja võtsime suuna sõjamuuseumi. Jõudsime kohale täpselt lõuna alguse ajaks ja meil oli seega 1,5h vaba aega. Läksime sööma, sattusime täpselt lõuna ajal kohalike sööklasse. Oi kus kädistati seal palju ja kõvasti. Tellisime siis ka supid ja õlled. Lisaks toodi meile hunnik salatit ja muid rohelisi saadusi, millest tuli jällegi ise rullid keerata.

Uuesti tagasi muuseumi jõudes ootas ees meid suhteliselt masendav vaatepilt. Vietnami sõjast. Nõrganärvilistele on selle muuseumi külastus küsitav. Suur osa muuseumist olid pressifotod ja sinna juurde käiv väga õõvastav tekst mida olid kirjutanud needsamamd fotograafid kes need pildid tegid. Kogu muuseum oli muidugi üless ehitatud Vietnamlaste vaatevinklist. Ei saanud näha teist suunda.
Tagasi hotelli ja õhtul on meil restos kohtumine kohalikega, kellega Jaan koostööd teeb hetkel Hollandis.

Can Tho II

Järgmine hommik Can Thos sõime kõhud täis ja hakkasime ise otsima paati, mis meile väikse tuuri teeks jõe peal ja seda soodsalt. Pakkumisi saime 15$ alates, otsustasime, et üle 7$ per nägu ei maksa. Lõpuks saime diili tehtud ja minek. Väga mõnus oli kulgeda vaikselt podiseva paadimootori saatel mööda jõge. Jõudsime ujuva turuni ka aga seal oli vaikus ehk siis päev oli oma kõige kuumemas punktis temperatuurilt. Seal müüdi kõiksugu erinevat söögikraami ja isegi väike baaripaat ujus meie juurde kust osad ostsid meist kohvi ja teised õlut juurde. Isegi ühel paadil saime tualetti kasutada. Luks värk, mis muud. Kohtasime väikest kohalikku poissi nimega Mouse kes väitis, et on 13000 aastane. Otsustasime, et usume.

Hakkasime tagasi liikuma. Rain võttis oma paadil ohjad üle, ja Jaan otsustas kah proovida, kuidas sellega on väristada mööda Mekongi deltat. Noh, Delta mopeed on oma nime väärt, see ka ju paras sääreväristaja. Kõhud hakkasid vaikselt tühjaks minema. Palusime oma paadikunnidel, et nad meid sööma viiksid, läksime siis päris kohalikku kohta, kus hakati meile alles suppi valmistama. Kanasupp, tehti meile valmis suures kuumas pajas ja siis saime sealt igaüks oma jao. Kuna meil oli paaditripp 4ks tunniks, siis aeg hakkas peale pressima ja sõitsime koju ära.

Hotelli jõudes panime järgmiseks päevaks Saigoni minekuks bussipiletid kinni ja läksime linna peale tsillima. Tegime õhtusöögi, proovisime madu, aga ei saanud aru, milline osa peaks nüüd maoliha olema. Igal juhul oli hea. Paar odavat rummi ka lisaks ja hotelli rõdule elu nautima. Hiljem otsisime kohaliku ööklubi üles, aga see oli nii veider kogemus ja lisaks ostsime sealt millegipärast ka siiani kõige kallima õlle 70000 dongi ehk siis 3,5$ õlu. Veider oli kogu asi mitmel põhjusel. Esiteks meeletult suur, hästi riietatud delegatsioon, mis meid vastu võttis; suur külmkapiks timmitud tantsusaal täis kohalikke tydrukuid, kes ilmselt olid kohustatud tulema juttu tegema kui me oleks tellinud paari miljoni väärtuses importviina pudeleid - kokteile nad ei paku. Võtsime rollud ja otsisime teise klubi, sisuliselt samasugune, läksime koju ära ja tuttu ära.

Järgmisel hommikul pakkisime asjad, transfeer bussijaama ja Saigoni sõit võis alata. Igal juhul oli see sõit harjumatult luksuslik. Konditsioneer töötas, lisaks ei olnud buss silmini inimesi täis tuubitud. Pakuti vett ja salvrätikut. Ja mis kõige uskumatum, bussis oli mega suur LCD telekas. Vahepeal tegime ühe jalasirutuspeatuse ka. Seal oli parkla sisuliselt kaetud kuivava chilliga, vaadake pilte. Sõit Saigoni poole jätkus ja bussis pandi ulmeliselt "hea" kohalik löömafilm peale. Väga võikad kaadrid võimatutest tapmistest ja muidu peksmisest. Rusikaga löödi inimesi pooleks ja nii - lapsed bussis vaatasid ja nautisid. Kui leiame siit kuskilt müügil siin, siis toome selle elamuse koju kaasa :)

Ja peale 3,5h sõitu olimegi Sai Gonis. Seiklus jätkub...

Can Tho

Meie siht delta poole algas kiirlaevaga ( Superdong IV ). Sama põhimõte nagu Lindaline tiiburitel.
120 km ja 2,5 tundi. Läks suhteliselt ladusalt.

Kui olime maismaale jõudnud siis oli vaja leida transport Rach Giast > Can Tho'sse. Ametlikud bussifirma kontorid olid oma piletid kõik selleks päevaks välja müünud. Siis ei jäänud meil muud üle kui võtta need kohalike agentide käest, kes tiirlesid ümber saabunud reisijate nagu mesilased ümber meepoti. Õnnestus teha diil 100 000 dongi per face. Sõit pidi kestma 3 tundi, pileti hind veits kallim kuna võtsime minibussi.

Piletid näpus, veeti meid bussile, milleks oli uuemapoolne Ford Transit. OK. paigutati sinna kõik kohad täis ja üks kohalik istus veel taburetil. Algas sõit Can Tho poole. Olime sõitnud 35 min tegi meie buss peatuse ühe teise bussi kõrval, milleks oli samuti Ford Transit (aastast 1989) aga selle välimus sarnanes pigem nendele metallivaraste transpordile kes eestis käivad küladevahel oma saaki otsimas. KURAT, meid kupatati sinna ümber. Bussis polnud konditsioneeri, ruumi, rääkimata muudest luksustest. ( ka kupatai kõik vahekäigud taburette täis et saaks rohkem rahvast peale võtta. ) Ja ma arvan et selle bussi tehniline seisukord ei lubaks isegi kinnisel territooriumil paar ringi teha. Mis kõige parem selgus veel et õige hind bussi seinal oli 50 000 kohalikku. nii et sime veel majanduslikus mõttes ka petta.

Sõit iseenesest oli huvitav, mis algas pika sirge maantee:tänavaga 60 km mööda kanalit, pigem oli tänav sest seal oli külg külje kõrval maju täis pressitud. Huvitav oli ka see et igas majas müüdi midagi. Mis tähendab järelikult seda et vietnamlastel on ärivaistu.
Kogu meie minibussi reis kestis kokku 4 h. 140 km nagu lupsti läbitud…………

Kohale jõudes oli meie tulekust juba teavitatud kohalikke taksoteenuse pakkujaid. Me loobusime neis kindlalt. Tegime tänaval ühe kiire supi ja asusime hotelli otsingutele. Meid aitas järjekordne vietnami sõjaveteran aga seekord oli naisterahvas. Ta juhatas meid õigele tänavale aga creepy oli sellejuures fakt, et ta jälitas meid väga imelikult, mööda aiaääri, puude tagant piiludes, peites ennast kohalike äriputkade taha, aga nii kui me järjekordselt oma lonley planeti kaardi lahti tegime kargas ta meile ligi, et suunda näidata.

Lõpuks leidsime ka hotelli mis tundus pärast sellist seiklust 5 tärni SPA'na, kusjuures vaatega Mekongi kanalile. (toad olid 15 ja 17 USD öö eest) Tegime õhtul veel ühe kohaliku rummi (oli päris rummi maitsega), hinnaks oli 1,1 EUR 700ml eest. See on megaodav, olgem ausad...

Phu Quoc

Kaotasime end sinna, igas mõttes ja mitmeks päevaks. Tegemist on pisikese saarega Kamboodža lähedal, kuhu inimesed tulevad kogema vaikset puhkuserutiini. 30+ kraadi, vaikne helesinine meri, rollerid ja värske kala (kui keegi kavatseb sinna minna ja ööbimist saada ranna ääres siis peaksite esimese öö kinni panema sest eriti nädalavahetustel on ööbimiskohtade leidmisega probleeme, aga meil siiski õnnestus pärast pikka otsimist midagi leida).

Et aktiivsest puhkusest mitte täielikult irduda veetsime päevi rolleritega linnade vahel ja linnaliikluses. Teeolud olid kergelt öelda kaootilised - asfalt lõppes ja algas ning pinnastee koosnes punasest liivast - läks kaks pesukorda enne kui punane värvus riietest välja sai. Väike liiklusõnnetus käis ka asja juurde, üks rollu vajus keset teed pikali - aga kõik on korras. Sama kehtib liikluskorralduse kohta - linnades liikusid kõik risti rästi ja ehku peale.

Saarereisi ajale jäi ka vabariigi aastapäev - koos teiste siinsete eestlastega võtsime ta rahulikult vastu. Laual oli suitsuvorst, must leib ja Vana Tallinn. Aktsia seekord pidulikult klaasümbrises.

Õhtul, temperatuuri laskudes moonduvad siinsed linnad tõelisteks huvikeskusteks. Avatakse suur söögi- ja turutänav, lõbustuspark ja ööklubid. Söögitänav on täis päeva jooksul püütud kalu, karpe, krabisi ja muid molluskeid ning valmistada neid nad juba oskavad. Kõik on Eesti mõistes väga odav - 1-3 euriga saab kätte enamvähem kõike.

Pärast kolme ööd siirdusime tagasi maismaale, et sealt edasi võtta suund Mekong delta keskusesse Can Tho'sse. Temperatuur sama kõrge kui saarel - 35 kraadi või nii.

Head vabariigi aastapäeva!

Mui Ne

Takso, mille Rain meile eelmine päev sebis 1,8 milliga oli omaette kogemus. Kui olime juba 3h sõitnud siis selgus, et taksojuht ei tea kus asub Mui Ne. Kaos, 5 turisti kes on pärit teiselt poolt maakera ja eksinud taksojuht keset kõrbe. Interesting. Ainus, mis aitas oli aktsiaturg. Olles seigelnud tunni keset kõrbe õnnestus kusagilt külavahelt meil leida vana Vietnami sõjaveteran kes puhtas inglise keeles suheldes meid hädast välja aitas. Jõudsime pärale surfarite linnakusse Vietnamis.

Ka Mui Ne on tuntud kui suurepärane suvituskuurort meie idanaabritele. 80 %turistidest venelased. Leidsime tänu Lonely Planeti abiga endale kiiresti hotelli. Väike kublung, uuesti Wall Street. Ja nii veeres päev õhtale.

Järgmine päev hommikul oli suhteliselt raske. Kuigi Jaan suutis veel kitega 3 tundi sõita aga teised olid rannas nagu kõrbenud kanad. Istusin rannas ja kuulsin äkitselt jõle tuttavat keelt. 2 eestlast otsisid kohta kust põgeneda päikese eest. Tuli välja et nende kamp oli neljakesi ja mis kõige parem - nemad saabusid ja lähevad sama lennukiga nagu Rain ja Eerik.
Päeva lõpu poole võtsime rollud ja sõitsime liivadüünidele. Ilus vaatepilt - veel paar tiiru rolludega linnavahel ja tagasi hotelli.

Olime endale lubanud, et järgmine päev tuleb järjekordne pikk taksoreis ja lennureis ning me ei tarvita õhtul alkoholi. Jõudsime tagasi hotelli, siis oli teised eestlased juba endale varunud (CH3)2C=CHCH2OH piisavas koguses. Tegime väikese dringi. Siinkohal peame vabandama nende hiinlaste ees kes olid soetanud endale kalli raha eest ookeani vaatega bungalo aga olid sunnitud selle asemel vaatama baltimere kangemaid mehi.

Meiega liitus veel Jorma. Eestlane kes on Mui Nes juba mitmendat korda. Ja kusagilt ilmus välja veel üks paar eestlasi. Hämmastav - õhtul istusime tosina eestlastega. Pärast väikest napsu suundusime Jorma juhtimisel kohalikku mereandide söögikohta. Siiamaani parimad söögid mida saanud. (Laud oli lookas grillitud hiidkrevettidest, BBQ snapperid ja palju kohalikku õlut - 9 inimese peale 70 usd).

Vahepeal oli Raini ja Silveri orgunnimisel meile soetatud taksosõit ja lennukipiletid Phu Quoc saarele (äärepealt oleksime piletid Phuketile saanud , sest kohalikud hääldavad neid suht sama moodi, aga meie suundume ikka Vietnami saarele). Halb lugu oli see et taksosõit pidi algama hommikul kell 4, aga hea asi oli see et selleni oli 7 tundi aega…